Isolaatoreid saab nende nimipinge järgi liigitada madal- ja kõrgepingetüüpideks. Kõrgepinge isolaatorid on need, mis on ette nähtud kasutamiseks kõrgepinge ja ülikõrgepinge õhuliinides ja alajaamades. Erinevate pingetasemete nõuete täitmiseks monteeritakse tavaliselt mitu sama tüüpi isolaatorit isolaatori stringideks või mitmeosalisteks isolaatoripostideks.
Isolaatorid on spetsiaalsed isolatsioonikomponendid, mis mängivad õhuliinides üliolulist rolli. Kui varajasi isolaatoreid kasutati peamiselt kommunaalpostidel, siis konstruktsioonid arenesid välja nii, et need sisaldasid kõrgepinge ülekandetornide küljes riputatud kettakujulisi isolatsiooniplokke; need üksused, mis on tavaliselt valmistatud klaasist või keraamikast, on mõeldud roomamiskauguse suurendamiseks ja neid tuntakse isolaatoritena. Isolaatorid ei tohi rikki minna erinevate elektromehaaniliste pingete mõjul, mis on põhjustatud keskkonnatingimuste või elektrikoormuse muutustest; vastasel juhul ei saa nad oma elutähtsat funktsiooni täita ning kogu ülekandeliini tööiga ja töökindlus oleks ohus.

